Kõrvemaa

Kõrveks või Kõrvenurgaks kutsutakse metsarikast ala Põhja Eestis Harju-, Viru- ja Järvamaa rajal. Selles väheasustatud metsamaastikus esineb rohkesti Kõrve nimelisi kohanimesid. Ilmselt seetõttu on seda kanti hakatud Kõrvemaaks kutsuma.

Sõna kõrb on muinasaegne nimi, mis tähendab põlismetsa, põlislaant. Alles hiljem piiblikeele mõjul omandas sõna kõrb tähenduse, mida tunneme tänapäeval. Arheoloogilised leiud tõendavad, et piirkond oli asustatud nooremast kiviajast alates. Kui Eestis sai valdavaks elatusallikaks põlluharimine, jäi Kõrvemaal asustus hõredaks põlluks sobivate maade vähesuse tõttu. Esimesed kirjalikud andmed põhjapoolsete Kõrvemaa külade kohta pärinevad 1241. a. paiku koostatud Taani hindamisraamatust. Sellest nähtub, et Kõrvemaa külad olid väikesed. Palju oli üksikuid talukohti, mis asusid omaette rabade ja metsade keskel.

Tänapäeval on Kõrvemaa põhjaosa peaaegu asustamata. Sellise olukorra tingisid suhteliselt õhuke huumusekiht ja polügooni rajamine peale II maailmasõda. Nõukogude Liidu militaristid leidsid, et just see kant sobib kõige paremini sõjamängude mängimiseks. Looduslikult on see piirkond mitmekesine. Siin leidub ulatuslikke ürgmetsaga kaetud alasid, mida läbivad ahelikena kulgevad oosid. Kõikjal metsade ümber ja nende vahel on suured laukarohked rabad. Kuna põliselanikud kihutati polügooni alalt välja ning piirkond suleti, jäid suured metsa- ja rabamassiivid inimtegevuse poolt puutumata, välja arvatud kümnete kilomeetrite pikkused tankiteed, arvukad militaarobjektid ning tehisjärved tankide ujutamiseks. Tänaseks päevaks on kasarmud maha jäetud ja mudastest tankiteedest on loodus kujundanud ilusad metsateed. Need teed sobivad hästi jalgrattaga matkamiseks. Tavaliselt kulgevad metsateed mööda vallseljakuid ja oose, edasi raba serva pidi põlislaande. Põhja-Kõrvemaal võib selliseid teid ja radu pidi jalgrattaga seigelda päevade viisi. Ikka leidub uusi ja huvitavaid maastike, palju kohtab siin suurulukeid, kelle elu inimesed ei sega.